KERSTI PROSA
“Pruut”
…midagi vana ja midagi uut, midagi laenatud ja midagi sinist….
“Pruut “sündis ühest vanast aidas seisnud veimevakast. Pitsidega voodilinad, tikitud padjapüürid, monogrammidega kaunistatud käterätikud ja pilutatud linikud –kaasavarast, mis kunagi tehtud, kogutud, hoitud.
Valge – puhtus, süütus, valgus – pruudi värv. Mütologiseeritud valge kleit, rituaalne rüü maagiliseks siirderiituseks. Valmistatud üheks kandmiskorraks, eriline, oma. Lihtsalt ilus.
Üleminekul ühest seisusest teise on pruut eriti haavatav. Peletamaks eemale kõike kurja kasutab taimi ja varjab oma nägu. Rikkuse tagab hõberaha vasaku kinga sees. Laenatud aeg ja helesinine unistus lumisest talvest.
AUTORIST
“Viimane moesõna KLIIMAHÜSTEERIA sisendab – niimoodi enam edasi ei saa, tuleb teha teistmoodi!Mood dikteerib, mood nõuab, moega tuleb kaasas käia. Moevool on kiire – katsu sa pinnal püsida!Saab niimoodi ja naamoodi. Igaüks isemoodi, otsides oma tegumoodi, või kõik ühtemoodi – jäägitult(ilma jäägita) moele anduda. Mingil moel, mingi moega, peaks saama nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Võibolla uutmoodi ongi vanamoodi. JÄÄGE MOODSAKS!”
